AJALUGU

FCI Levadia ajalugu ulatub aastasse 1998 kui Esiliigas mängiva Maardu FK Olümpi esindajad pöördusid kohaliku metalli- ja teraskonstruktsioonide müügiga tegeleva ettevõtte Levadia OÜ omaniku

Viktor Levada poole palvega klubi toetada. Ukrainast pärit jalgpallilembeline Levada haaras võimalusest kinni ning Levadiast sai meeskonna nimesponsor.

1998. aastal toimus Eesti jalgpallis üleminek sügis-kevad süsteemilt kevad-sügis süsteemile ning seetõttu peeti sügisel lühike hooaeg. Maardu FC Levadia võitis Esiliigas ühtegi mängu kaotamata kindlalt esikoha ning tagas pääsu Meistriliigasse. Toonane meeskond mängis sinistes vormides.

Levada otsustas jalgpalli edendamise tõsiselt käsile võtta. 22. oktoobril asutati Mittetulundusühing SK FC Levadia ning Levadast sai klubi president.FC Levadia värvideks valiti roheline ja valge; roheline seetõttu, et “Levadia” tähendab nii ukraina kui ka kreeka keeles “aasa”.

Enne hooaja algust liitus FC Levadia Meistriliigas teise koha saanud JK Tallinna Sadamaga, saades seeläbi oma ridadesse suurepäraseid jalgpallureid ning samuti võimaluse osaleda UEFA karikasarjas. Meeskonnaga liitusid peatreener Sergei Ratnikov, esimene kapten Igor Prins, samuti Konstantin Kolbasenko (hiljem Nahk), Maksim Rõtškov, Indro Olumets, Andrei Krõlov ja mitmed teised. Klubi kodumängud toimusid Maardu linnastaadionil.

Debüüthooaeg kujunes uue klubi jaoks üliedukaks – Maardu FC Levadia tuli, nägi ja võitis kõik, mis võimalik! Meistriliigas läbiti hooaeg väljakul mängugi kaotamata, hooaja ainus allajäämine oli tehniline kaotus, mille põhjustas Itaaliast naasnud väravavahi Sergei Pareiko varasemalt kandmata mängukeeld. Kokkuvõttes edestas FC Levadia teisele kohale tulnud Viljandi JK Tuleviku meeskonda 20 ning kolmandaks platseerunud FC Florat 26 punktiga. Meeskonna ja kogu liiga parimad väravakütid olid Toomas Krõm 19 ja Andrei Krõlov 18 tabamusega. Eesti karikavõistluste finaalis alistas FC Levadia JK Tuleviku 3:2. Superkarika finaalis alistati FC Flora 4:1.

UEFA karikasarja eelringis kohtus FC Levadia Rumeenia nimekaima klubi Bucuresti Steauaga ning pidi vastu võtma kaks kaotust – võõrsil 0:3 ja Kadriorus 1:4. FC Levadia alustas hooaega sinistes Uhlspordi vormides, kuid peagi allkirjastati leping Adidase maaletoojaga ning meeskond sai selga uued rohelised kolme valge triibuga mängurüüd. FC Levadia (hiljem FCI Levadia) vaheline koostöö oli üks pikemaid Eesti jalgpalli ajaloos ning kestis järjepidevalt kuni 2022. aastani.

Millenniumi saabudes jätkus Maardu FC Levadia triumf! Meistriliigas võideti kuldmedalid taas ühtegi mängu kaotamata, sedapuhku edestati FC Florat 19 ja pronksmedali võitnud Tallinna FC TVMK-d 26 punktiga. Krõm jagas koos TVMK ründaja Egidijus Juškaga hooaja parima väravaküti tiitlit, mõlemad mehed sahistasid vastaste võrku 24 korral. Karikavõistluste finaalis kohtus Maardu FC Levadia taas Viljandi JK Tulevikuga ja võitis 2:0. Samad klubid kohtusid ka superkarika finaalis ning FC Levadia võitis Kuressaare linnastaadionil peetud kohtumise lisaajal 2:1.

Maardu FC Levadia debüüt UEFA Meistrite Liigas oli samuti edukas: esimeses eelringis alistati Walesi meister TNS Llansantffraid FC kahe mängu kokkuvõttes 6:2 (võõrsil 2:2, Kadriorus 4:0), kuid seejärel tuli alla vanduda Ukraina suurklubile Donetski Šahtar, esmalt võõrsil 1:4 ning seejärel Kadriorus 1:5.

Vaatamata edukale hooajale loobus Maardu FC Levadia Šahtarilt saadud kaotuse järel peatreener Sergei Ratnikovi teenetest. Kuni hooaja lõpuni juhendasid meeskonda Ants Kommussaar ja tänaseks manalamees Eduard Võrk. Viimane juhendas edukalt Maardu FC Levadia duubelmeeskonnaks olnud FC Maardut, mis võitis kindalt Esiliiga ning tagasi uueks hooajaks samuti pääsu Meistriliigasse.

Kolmas hooaeg Meistriliigas ei kujunenud Maardu FC Levadia jaoks sama edukaks kui kaks eelnevat. Enne jalgpalliaasta algust müüdi põhiväravavaht Sergei Pareiko mängijaõigused Venemaa kõrgliigaklubile Volgogradi Rotor. Meeskonda juhendas peatreenerina
Sergei Bondarenko, kelle käe all lõpetati sügisel kolmanda kohaga. Kuldmedali võitnud FC Florale kaotati lõpuks 13 ning hõbedale tulnud

FC TVMK-le ühe punktiga. Toomas Krõm lõi hooaja jooksul 20 ning Vladimir Tšelnokov 13 väravat. Meistriliiga uustulnuka Tallinna FC Levadia debüüt lõppes Eduard Võrku käe all kuuenda kohaga. Eesti karikavõistlustel lõppes FC Levadia teekond sedapuhku poolfinaalis, kus kaotati FC Florale 0:2 ja 1:2. Hooaja ainsaks trofeeks jäi Eesti superkarikas, mille kahemängulises finaalis alistati JK Narva Trans kokkuvõttes 5:0.

UEFA Meistrite Liiga eelringis kohtus Maardu FC Levadia Iirimaa meistri Bohemians FC-ga, kaotades esmalt Dublinis 0:3 ning mängides seejärel A. Le Coq Arenal väravateta viiki. Euromäng koliti Lillekülla Kadrioru staadioni remondi tõttu. Esiliiga hooaja lõpetas esikohaga kolmas Levadia, FC Pärnu Levadia, tagades samuti 2002. aastaks koha Meistriliigasse!

2002. aasta märgib FC Levadia ajaloos uue ajastu algust. Esiteks seetõttu, et Meistriliiga tegid esimest ja ilmselt ka viimast korda kaasa koguni kolm FC Levadia nime kandvat meeskonda – esindusmeeskond Maardu FC Levadia, Tallinna FC Levadia ja Pärnu FC Levadia. Üllataval moel õnnestus poolkaitsja Mati Paril aasta jooksul kõigi kolme meeskonna eest ka vähemalt üks mäng kirja saada, tänaste üleminekureeglite alusel ei oleks selline asi enam võimalik. Teiseks muutus töökeskkond klubis senisest oluliselt professionaalseks. Nimelt saabus Maardu FC Levadia peatreeneriks nimekas soomlane Pasi Rautiainen ning abitreeneriks Hannu Tuukkanen. Soomlased tõstsid märgatavalt treeningtöö üldist intensiivsust ja kvaliteeti ning tutvustasid meeskonnale profijalgpalli tõelist köögipoolt. Näiteks viibis Maardu FC Levadia enne hooaja algust Türgis ja kevadel Saksamaal treeninglaagris, kus pidas kontrollkohtumisi tugevate vastastega. Meistrililiiga hooaeg oli ülimalt haarav ja pingeline esimest kuni viimase
mänguni, mängudele lisasid värvikust Rautiaineni emotsionaalsus ja karisma. Hooaja viimases mängus, kus selgitati kuldmedali saatus, läksid Kadrioru staadionil ligi 3200 pealtvaataja ees omavahel kokku Maardu FC Levadia ja FC Flora ning väravateta viik tagas teist aastat järjest kuldmedali FC Florale, seda vaid kahepunktilise edumaaga. Mõistagi olid nii treenerid, mängijad kui klubi juhtkond äärmiselt pettunud, tundes samas uhkus mehise võitluse ja maksimaalse pingutuse üle.

Tallinna FC Levadia lõpetas Valeri Bondarenko juhendamisel kuuenda ja Pärnu FC Levadia Meelis Eelmäe käe all kaheksanda kohaga. 2002. aastal tegutses Maardu FC Levadia meeskond juba Tallinnas, treenides ja mängides Kadrioru staadionil. Tallinna FC Levadia kodumängud toimusid Viimsi staadionil ning Pärnu FC Levadia omad mõistagi Pärnu Rannastaadionil. Tagasihoidlikele tulemustele vaatamata valitses suvepealinnas kohaliku FC Levadia meeskonna tegemist vastu suur publikuhuvi.

Tõeliselt huvitav olukord tekkis Eesti karikavõistlustel, kus Maardu FC Levadia ja Tallinna FC Levadia läksid A.Le Coq Arenal peetud finaalis omavahel kokku! Ehkki Maardu FC Levadiat peeti suurfavoriidiks ning ühtlasi eurokoha nimel, tõmbas Tallinna FC Levadia tänu kahele Ruslan Jagudini teravale kontrarünnakule pikema kõrre ja võitis 2:0! Nii pääses Tallinna FC Levadia UEFA karikasarja eelringi, kus kohtuti Iisraeli klubiga Tel Avivi Maccabi ning kaotati esmalt Kadriorus 0:2 ning seejärel sama tulemusega Sofias, kus kohtumine Iisraeli valitsenud terroriohu tõttu peeti. Maardu FC Levadia sai siiski võimaluse kaasa lüüa UEFA Intertoto karikasarjas ning läbi seal kaks ringi. Esmalt kohtuti Portugali klubiga UD Leiria, kelle peatreeneri positsioonilt oli äsja
lahkunud José Mourinho. Esimene mäng Portugalis kaotati 0:1, kuid hiljem selgus, et vastaste leeris tegi kaasa registreerimata mängija ning allajäämine asendus tehnilise 3:0 võiduga. Korduskohtumise kaotas Maardu FC Levadia Kadriorus 1:2, kuid pääses üldskooriga 4:2 teise ringi. Seal tehti väga väärikas esitus Šveitsi klubi FC Zürich vastu – esimene mäng võõrsil kaotati lõpuminutite penaltist 0:1, teine lõppes Kadriorus 0:0 viigiga.

Hooaja lõpus peetud Superkarika finaalis kaotas Tallinna FC Levadia 1:1 lõppenud normaal- ja lisaaja järel FC Florale penaltitega 1:4. Värvika hooaja lõppedes teatas Rautiainen soovist perekondlikel põhjustel kodumaale naasta. Ka Hannu Tuukkanen loobus võimalusest Maardu FC Levadia peatreenerina jätkata. Eraldi väärivad äramärkimist veel kaks ettevõtmist. Nimelt korraldas FC Levadia Kadrioru staadionil heategevusürituse „Lastele tervis – EI narkootikumidele!“, mille patroonina külastas Tallinnat Ukraina
teivashüppelegend Sergei Bubka. Samuti korraldati koostöös Itaalia klubi Milano Internazionalega Kadriorus laste jalgpallilaager Inter Campus 2002.

Rautiaineni asemel palkas Maardu FC Levadia uueks peatreeneriks itaallase Franco Pancheri, kes varasemalt töötas mitu aastat Milano Internazionale noortesüsteemis ning tuli 1980. aastal mängijana Interi ridades Itaalia meistriks. Abitreeneritena liitusid Eesti jalgpalli legendid Tarmo Rüütli ja Urmas Kirs, viimane vaid lühikeseks ajaks. Paraku ei suutnud Pancheri hoida Rautiaineni pool saavutatud taset. Nii Meistriliiga kui karikavõistluste start ebaõnnestusid, peamiselt keelebarjääri tõttu ei tekkinud peatreeneri ja mängijate vahel teineteisemõistmist. Juunis otsustas FC Levadia juhatus Pancehriga lepingu lõpetada ja nimetas uueks peatreeneriks abitreeneri Tarmo Rüütli, kelle käe all saadi kiiresti madalseisust üle ning lõpetati hooaeg pronksmedaliga. Veidi ajast ette rutates võib väita, et ühtlasi laoti tugev aluspõhi klubi ajaloo kuldseimale perioodile.

UEFA karikasarjas osutas Maardu FC Levadia Horvaatia klubile vastasele Varaždini NK Varteks kõva vastupanu, kaotades kodus 1:3 ja napilt võõrsil 2:3. NK Varteksi spordidirektoriks oli toona Zlatko Dalić – mees, kellest hiljem sai Horvaatia koondise peatreener ning 2018. ja 2022. aasta MM-finaalturniiride kangelane.

Tallinna FC Levadia lõpetas Meistriliiga hooaja taas kuuenda kohaga. Taas toimus Kadrioru staadionil heategevusüritus „Lastele tervis – EI narkootikumidele!“, mille patroonina külastas sedapuhku Tallinnat Venemaa jäähokilegend Vladislav Tretjak.

2004. aasta kuulub vaieldamatult klubi ajaloo märgilisemate ja kirkamate hulka. Enne hooaja algust otsustas FC Levadia juhatus jätkata Meistriliigas vaid ühe esindusmeeskonnaga, mis kandis Tallinna FC Levadia nime. Senine Tallinna FC Levadia muudeti duubelmeeskonnaks ning asus FC Levadia II nime all mängima Esiliigas. Tarmo Rüütli juhendamisel võitis Tallinna FC Levadia klubi ajaloo kolmanda Eesti meistritiitli, edestades FC TVMK-d kuue ja FC Florat 11 punktiga. Eesti karikafinaalis alistati FC TVMK 3:0, superkarikafinaalis tuli siiski tunnistada FC Flora 2:1 paremust. UEFA karikasarja esimeses eelringis oli FC Levadia samuti edukas. Iirimaa klubi Bohemian FC vastu lõppes esimene kohtumine Kadriorus väravateta viigiga, kordusmängu Dublinis võitis Eesti klubi 3:1. Teises eelringis kohtus FC Levadia norralaste FK Bodø/Glimtiga ning oli taas väga lähedal edasipääsule: FC Levadia kaotas Bodøs 1:2 ja võitis sama skooriga ka Kadriorus, seejuures sündis vaste värav hetk enne lisaminutite täitumist. Kuna lisaaeg skoori ei muutnud, siis löödi penalteid ning FC Levadia pidi vastu võtma ülivalusa 7:8 kaotuse.

Meistritiitli kaitsta FC Levadia paraku ei suutnud. 2005. aastal tegi fenomenaalse hooaja FC TVMK, võites klubi esimese ja ühtlasi ainsaks jäänud Eesti Vabariigi meistritiitli. Lõpuks kaotas FC Levadia meisterklubile kuue punktiga. Hooaja sangariks oli 41 väravat löönud TVMK ründaja Tarmo Neemelo, FC Levadia parim kollikütt Indrek Zelinski vastas 18 tabamusega.

Karikafinaalis oli FC Levadia FC TVMK-st parem minimaalse skooriga 1:0, Superkarikafinaalis osad vahetusid ja värsked meistrid võtsid omakorda 1:0 võidu.

UEFA Meistrite Liigas piirdus FC Levadia sedapuhku kahe esimese eelringi mänguga: Tbilisi Dinamo alistati Kadriorus 1:0, kuid Gruusia pealinnas tuli vastu võtta 1:2 kaotus. Kevadel müüs FC Levadia vasakujalgse äärekaitsja Dmitri Kruglovi mängijaõigused Moskva Lokomotivile.

Tallinna FC Levadia 2006. aasta koosseisu võib pidada Eesti jalgpalli ajaloo üheks parimaks. Meeskonnas valitses suurepärane tasakaal kogenud mängijate (Marek Lemsalu, Konstantin Nahk, Deniss Malov, Indrek Zelinski jne) ja tulevikutegijate (Artur Kotenko, Aleksandr Dmitrijev, Konstantin Vassiljev, Taijo Teniste, Sander ja Eino Puri, Ats Purje, Nikita Anderjev jne) vahel, mis tõi vutimurul suurepäraseid tulemusi.

Meistriliigas võitis FC Levadia klubi ajaloo neljanda kuldmedali, edestades JK Narva Transi 11 ja FC Florat 12 punktiga. Karikafinaali ega superkarikafinaali seekord ei jõutud, ent eurosarjas mängiti suurepäraselt! UEFA karikasarjas alistati esmalt Soome klubi
Valkeakoski FC Haka Kadriorus 2:0 ning jõuti vaatamata kordusmängu 0:1 allajäämisele teise eelringi. Seal tõi loos vastaseks Hollandi klubi Enschede FC Twente, kelle ülemängimine tundus ulmelise ettevõtmisena. Ometi tehti esimeses mängus võõrsil 1:1 viik ning vaatamata vastaste meeletule survele väljus FC Levadia tänu Konstantin Nahki ülimeisterlikule karistuslöögile korduskohtumisest 1:0 võiduga.

UEFA sarja esimeses ringis kohtus FC Levadia Inglismaa Premier League´i klubiga Newcastle United, mida toona juhendas tänaseks meie hulgast lahkunud Glenn Roeder. Välja müüdud A. Le Coq Arenal kaotati esimene mäng 0:1 ning korduskohtumine legendaarsel St. James´ Parkil 1:2. Newcastle Unitedi eest mängisid teiste hulgas Shay Given, Emre, Damien Duff, Antoine Sibierski, Obafemi Martins jne. Esimest korda osales Naiste Meistriliigas FC Levadia naiskond, kes lõpetas hooaja hõbemedaliga. Samuti oli aasta üheks tähtsamaks sündmuseks ühinemine JK Kotkas-Juuniori nime kandnud noorteklubiga, mille tulemusel sündis FC Levadia laiapõhjaline noortesüsteem.

2007. aasta oli FC Levadia jaoks samuti ülimalt edukas. Taas võideti Eesti meistritiitel, sedapuhku kaheksapunktilise edumaaga FC Flora ees. Koduse duubli vormistamiseks alistati karikafinaalis JK Narva Trans 3:0, kui superkarikafinaalis kaotati samale vastasele 1:2.

UEFA Meistrite Liiga esimeses eelringis alistas FC Levadia kahe mängu kokkuvõttes Makedoonia klubi Prilepi FK Pobeda 1:0, värava eest hoolitses Konstantin Nahk võõrsil 40-kraadises leitsakus peetud avakohtumises. Teises eelringis oldi ülimalt lähedal Serbia suurklubi Belgradi FK Crvena Zvezda šokeerimisele kui 0:1 võõrsil kaotatud avamängu järel võeti Kadriorus 2:1 võit, seda mängu ilmestas Nahki keskringist löödud värava. Lõppkokkuvõttes pääses „Punatäht“ järgmisesse ringi vaid tänu võõrsil löödud väravale.

Märgiliseks teetähiseks klubi ajaloos oli täielikult renoveeritud FC Levadia jalgpallikeskuse avamine, kus aukülalisena viibis Portugali jalgpallitäht Eusébio. FC Levadia naiskond võitis peatreener Maksim Rõtškovi juhendamisel esmakordselt Eesti meistritiitli.

Kahe järjestikuse meistritiitli järel algas hooaeg FC Levadiale külma dušiga – nimelt kaotati esmalt superkarikafinaalis JK Narva Transile koguni 1:4. Kuna Tarmo Rüütlist oli vahepeal saanud ka Eesti koondise peatreener, siis otsustas FC Levadia juhatus teda tehtud töö eest tänada ning ühtlasi lepingu lõpetada. Uueks juhendajaks sai klubi legend, varasem kapten ja senine abitreener Igor Prins. Prins jätkas sealt, kus Rüütli pooleli jäi, juhendades meeskonna kolmanda järjestikuse Eesti meistritiitlini – viimaste aastate kõige pingelisem kullaheitlus lõppes FC Levadia kahepunktilise paremusega FC Flora ees. Karikafinaali FC Levadia sedapuhku ei jõudnud, poolfinaalis kaotati FC Florale 1:1 viigiga lõppenud normaal- ja lisaaja järel penaltitega 1:4. Ka euroväljakutel läks oodatust kehvemini kui Iirimaa meistrile Drogheda Unitedile kaotati Dublinis 1:2 ja Kadriorus 0:1. Sarnaselt meeskonnale kaitses ka FC Levadia naiskond eelmisel sügisel võidetud meistritiitlit.

2009. aastal tuli FC Levadia meeskond neljandat korda järjest ning kokku seitsmendat korda Eesti meistriks ning seda veenva vahega konkurentide eest – vastavalt teise ja kolmandana lõpetanud JK Sillamäe Kalev ja JK Narva Trans jäid lõpuks 21 ning suur rivaal FC Flora koguni 25 punkti kaugusele. Hooajaeelses superkarikafinaalis tuli siiski tunnistada FC Flora 2:1 paremust.

UEFA Meistrite Liigas õnnestus FC Levadial taas suurüllatus sepistada kui konkurentsist lülitati Poola klubi Krakówi Wisla. Esimene mäng lõppes võõrsil 1:1 viigiga, korduskohtumise saatuse otsustas mängu lõpuminutitel Vladislav Ivanovi kaunis kauglöök. Teises eelringis polnud ungarlaste Debreceni VSC vastu pääsu kahest 0:1 kaotusest. Vastavalt UEFA klubisarjades kasutusele võetud uuele võistlusjuhendile langes FC Levadia UEFA Euroopa Liiga esimesse eelringi, kus vastaseks Türgi superklubi Istanbuli Galatsaray. Avakohtumine „Türgi põrgus“ kaotati suurelt 0:5, kordusmäng Lillekülas lõppes 1:1 viigiga. Naiste Meistriliigas võitis FC Levadia kolmandat korda järjest Eesti meistritiitli.

2010. aasta kevadet alustas Tallinna FC Levadia kahe karikavõiduga – FC Flora alistati nii superkarikafinaalis 2:0 kui karikavõistluste lõpp- vaatuses 3:0. Kõige priskem kala ehk viies järjestikune Eesti meistritiitel jäi paraku püüdmata – hooaja lõpus edestas seitsmeaastase vaheaja järel taas meistriks tulnud FC Flora FC Levadiat viie punktiga. 3. augustil vahetus meeskonna peatreener kui Igor Prinsi asemel haaras ohjad seni Esiliigas FC Levadia II juhendanud endine Eesti koondislane Aleksandr Puštov.

Eurosarjas viis loos kokku taas mulluse tuttava Debreceni VSC-ga. Avakohtumine Kadriorus lõppes sedapuhku 1:1 viigiga, kuid kordusmängus saadud 2:3 kaotus lõpetas euroteekonna loodetust kiiremini.

Ka Naiste Meistriliigas sai FC Levadia kolme hooaja pikkune valitsemisaeg otsa, sedapuhku tuli leppida Pärnu JK ja FC Flora järel pronksmedaliga.

2011. aasta läheb FC Levadia kroonikasse kirja kui ebaõnnestumiste jada. Meistriliigas jäi meeskond seni ainsat korda sootuks medalita ning lõpetas FC Flora, Nõmme Kalju ja JK Narva Transi järel neljanda kohaga. Hooajaeelses superkarika finaalis kaotati FC Florale väravateta lõppenud normaalaja järel penaltitega 3:5, karikasarjas jäi teekond pooleli juba eelmise aasta sügisel kui 1/32-finaalis jäädi 0:1 alla JK Tallinna Kalevile.

UEFA Euroopa Liigas tundus Fortuuna küll FC Levadiale naeratavat, kuid sedagi petlikult. Luksemburgi klubi FC Differdange 05 vastu tehti esmalt võõrsil 0:0 viik, mis kruvis korduskohtumiseks ootused lakke, paraku tuli Lillekülas vastu võtta ootamatu 0:1 kaotus. Kehvad tulemused tõid taas kaasa treenerivahetuse: 26. juulil lõpetati osapoolte kokkuleppel koostöö Puštoviga ning kuni hooaja lõpuni juhendasid meeskonda endised kaptenid Sergei Hohlov-Simson ja Marek Lemsalu.

Naiste Meistriliigas sai FC Levadia teist aastat järjest pronksmedali, taas jäid ettepoole Pärnu JK ja FC Flora.

Pärast kahte ebaõnnestunud hooaeg tegi FC Levadia juhtkond klubis läbi olulised muudatused: lepingu lõppedes lahkusid mitmed kogenud pallurid ja viidi läbi oluline noorenduskuur. Meeskonda kutsuti juhendama endine Eesti koondise legend Marko Kristal, tema abitreenerina astus ametisse Indrek Zelinski.

2012. on seni ainus aasta FC Levadia ja FCI Levadia ajaloos kui klubi ei seadnud hooaja eesmärgiks Eesti meistritiitlit, vaid põhja ladumist tulevaste hooaega eduks. Selline lähenemine õigustas end täielikult. Meistriliigas sai FC Levadia lõpuks napilt hõbemedali, jäädes esmakordselt Eesti meistriks tulnud Nõmme Kaljust lõpuks üheksa punkti kaugusele ning edestades omakorda FC Florat kahe silmaga. Koht UEFA Euroopa Liigas tagati tänu karikavõidule – finaalis seljatati JK Narva Trans 3:0.

Eurosarjas õnnestus samuti üks ring läbida. Esmalt alistati Leedu klubi FK Šiauliai tänu võõrsil löödud väravale (Kadriorus 1:0, Šiaulias 1:2), kuid seejärel alistuti Küprose klubile Anorthosis Famagusta Kadriorus 1:3 ja Larnacas 0:3.

Naiste Meistriliigas kulges kõik tavapärast rada mööda – FC Levadia pälvis Pärnu JK ja FC Flora järel jälle pronksmedali.

Eelmisel hooajal läbi tehtud noorenduskuur kandis suurepärast vilja ning Tallinna FC Levadia krooniti nelja-aastase vaheajal taas Eesti meistriks! Marko Kristali meeskond näitas kogu hooaja jooksul head ja stabiilset minekut ning suutis just lõpuminutitel palju mänge enda kasuks pöörata. FC Levadia kogus lõpuks 91, JK Nõmme Kalju 84 ning JK Sillamäe Kalev 75 punkti.

Hooajaeelses superkarikafinaalis alistati Nõmme Kalju kindlalt 3:0. Seevastu Eesti karikavõistlustel sai teekond lõpu veerandfinaalis lisaajal 3:4 kaotusega Kaljule.

UEFA Euroopa Liiga I eelringis kaotas FC Levadia Walesi klubi Bala Town FC vastu esimese kohtumise 0:1, ent võitis Kadriorus peetud kordusmängu tänu Rimo Hundi kübaratrikile 3:0. Teises eelringis tehti Rumeenia klubiga Targu Jiu Pandurii esmalt koduplatsil väravateta viik, ent kaotati võõrsil 0:4.

Naiste Meistriliigas sai FC Levadia taas Pärnu Jalgpalliklubi ja FC Flora järel pronksmedali.

Meistriliiga hooaeg kujunes sedapuhku ülipõnevaks ning viimases voorus oli kolmel klubil võimalik meistritiitel võita. FC Levadia ei jätnud midagi juhuse hooleks ning kindlustas võõrsil 8:1 võiduga JK Narva Transi üle teise järjestikuse ja kokku üheksanda kuldmedali, kogudes 84 punkti JK Sillamäe Kalevi ja FC Flora 79 vastu.

Kuldne duubel vormistati Eesti karikafinaalis 4:0 võiduga Tartu FC Santose üle. Superkarikafinaalis tuli vastu võtta 0:1 kaotus FC Floralt.

UEFA Meistrite Liiga I eelringis sai FC Levadia veenvalt jagu San Marino meistriks SP La Fioritast (võõrsil 1:0, kodus 7:0), kuid pidi seejärel Prahas vastu võtma suure 0:7 kaotuse AC Spartalt. Kordusmäng Kadriorus andis tulemuseks 1:1 viigi.
Naiste Meistriliigas sai FC Levadia järjekordselt Pärnu Jalgpalliklubi ja FC Flora järel pronksmedali.

FC Levadia läks hooajale vastu kindla eesmärgiga võita kolmas järjestikune ja kokku kümnes Eesti meistritiitel, ent paraku see ei õnnestunud. Kahe esimese ringi järel juhtis FC Levadia küll napi eduga turniiritabelit, ent hooaja lõppedes edestas meistriks tulnud rivaal FC Flora rohesärke kuue punktiga. Pronksimeeskond Nõmme Kalju jäi FC Levadiast omakorda viie punkti kaugusele.

Eesti karikavõistlustel tabas meeskond õnnetu fiasko juba 1/16-finaalis kui mänguõigust mitteomava mängija kasutamise pärast tuli vastu võtta tehniline kaotus Saue Jalgpalliklubilt. Hooajaeelses superkarikafinaalis alistati eelmise aasta karikafinaali vastane Tartu FC Santos kindlalt 5:0.

UEFA Meistrite Liiga eelringis pidi klubi samuti alla neelama mõru pilli. Loos tõi vastaseks Põhja-Iirimaa meistri Crusaders FC, kellega mängiti esmalt Belfastis 0:0 ning seejärel Tallinnas 1:1 viiki. Võõrsil löödud värav viis järgmisesse ringi „ristisõdijad“.
Hooaja lõpus lõpetas FC Levadia koostöö senise peatreeneri Marko Kristali ja tema abilise Indrek Zelinskiga. Uueks hooajaks alustati ettevalmistust peatreener Sergei Ratnikovi ja abitreener Urmas Hepneri juhendamisel.
Naiste Meistriliigas sai FC Levadia kuuendat hooaega järjest Pärnu Jalgpalliklubi ja FC Flora järel pronksmedali.

Sergei Ratnikovi peatreeneriks toomisega soovis FC Levadia minna tagasi juurte juurde ning taasleida oma esimeste hooaegade sära ja edu – 1999. ega 2000. aastal ei kaotanud meeskond Ratnikovi käe all väljakul ühtegi Meistriliiga kohtumist!
Paraku ei toonud ajalukku vaatav manööver loodetud tulemust – hooaja alguses kulges meeskonna mäng üle kivide ja kändude, mistõttu sai Ratnikovi aeg juulis läbi ning FC Levadia tüüri juurde naasis Igor Prins. Kuna ka rivaalid ei näidanud üles veenvat stabiilsust, siis käis võitlus meistritiitli ning medalite eest kuni viimase vooruni. FC Levadia lõpetas teist aastat järjest hõbemedali, jäädes esmakordselt meistritiitlit tähistanud Tallinna FC Infonetist vaid kahe punkti kaugusele. Kolmanda koha sai Nõmme Kalju ja neljanda FC Flora, jäädes omakorda FC Levadiast maha vastavalt kolme ja viie punktiga.

Karikateekond sai taas lõpu varajases faasis kui 1/8 finaalis tuli võõrsil vastu võtta 0:1 kaotus JK Sillamäe Kalevilt.

UEFA Euroopa Liigas esines FC Levadia korralikult. Esimeses eelringis alistati Fääri saarte klubi HB Torshavn kahe mängu kokkuvõttes üldskooriga 3:1 – avamäng Kadriorus lõppes 1:1 viigiga, seevastu võõrsil sai Eesti klubi olulise 2:0 võidu. Teise ringi avakohtumine Tšehhimaa klubi Praha SK Slavia vastu Kadriorus pakkus FC Levadia fännidele tõelise maiuspala ning lõppes rohesärkide 3:1 paremusega. Prahas Eden Arenal toimunud kordusmängu võitis Slavia 2:0 ning pääses tänu võõrsil löödud väravale kolmandasse eelringi.

Hooaja lõpus otsustas FC Levadia juhtkond koostööd peatreener Igor Prinsiga pikendada – tema juhendamisel suutis meeskond teha igati hea hooaja teise poole ning hoidis kuni viimase vooruni tiitlivõimalusest kinni.
Eraldi tasub ära märkida Venemaa jalgpalluri Anton Mirantšuki roll: ründav keskpoolkaitsja liitus FC Levadiaga aastase laenulepingu alusel Moskva Lokomotivist ning kerkis hooaja jooksul meeskonna liidriks. Mirantšuk lõi Premium Liigas hooaja jooksul 30 mängus 14 väravat ja andis 9 tulemuslikku söötu, tõustes nii FC Levadia kui kogu liiga üheks säravaimaks täheks. Lokomotivi naastes tõusis Mirantšuk klubi põhitegijate hulka ning jõudis Venemaa koondisesse.
Naiste Meistriliigas pälvis FC Levadia juba seitsmendat aastat järjest Pärnu Jalgpalliklubi ja FC Flora järel pronksmedali.

FC Levadia läks taas Premium Liiga hooajale vastu suurte ootustega, ent tasavägine hooaeg päädis kolmandat korda järjest hõbemedaliga. Eesti meistriks tuli FC Flora, kellest FC Levadia jäi lõpuks maha kuue punktiga ning edu kolmandana lõpetanud Nõmme Kalju ees oli samuti kuus silma.

Karikavõistlustel lõppes rohesärkide teekond taas 1/8 finaalis, kus kaotati võõrsil hilisemale karikavõitjale Tallinna FC Infonetile 1:2.

UEFA Euroopa Liiga I eelringis mängis FC Levadia Iirimaa klubiga Cork City. Seoses Kadrioru staadioni remondiga peeti avakohtumine Pärnu Rannastaadionil, mille FC Levadia kaotas 0:2. Kordusmängus pidi FC Levadia võõrsil samuti vastu võtma kaheväravalise kaotuse, sedapuhku 2:4.

Hooaja lõpus teatasid FC Levadia ning valitsev karikavõitja ja liigahooaja neljanda kohaga lõpetanud Tallinna FC Infonet klubide ühinemisest eesmärgiga moodustada tugev ja löögijõuline meeskond, mis suudaks teha suuri tegusid nii koduses Meistriliigas kui eurosarjades. Ühendklubi uueks peatreeneriks sai senine FC Infoneti serblasest juhendaja Aleksandar Rogić.
Naiste Meistriliigas pälvis FC Levadia kaheksandat aastat järjest Pärnu Jalgpalliklubi ja FC Flora järel pronksmedali.

2018. aasta tähistab klubi ajaloos nii mitmeski mõttes uut algust. FC Levadia ja FC Infoneti ühendamise järel sai esindusmeeskond nimeks FCI Levadia ning Esiliigas mängiv duubelmeeskond FCI Levadia U21. Nii FC Levadia Jalgpallikool kui Jalgpallikool Infonet jätkasid tegevust senise nime all.

Aleksandar Rogići tulekuga muutus FCI Levadia sportlik tegevus oluliselt põhjalikumaks, süsteemsemaks ja professionaalsemaks. Serblasest peatreener sai komplekteerida seniste FC Levadia ja FC Infoneti mängijate baasil tugeva esindusmeeskonna, tänu klubide liitumisele avanes võimalus kasutada talvisteks treeninguteks Punase tänava jalgpallihalli, samuti käis meeskond Türgis hooajaeelses treeninglaagris.
Kauaoodatud jalgpallihooaeg algas FCI Levadia jaoks vägagi edukalt: esmalt alistati Eesti Superkarika finaalis 2:2 lõppenud normaalaja järel FC Flora penaltitega. Lumiste olude tõttu peeti mäng Lilleküla jalgpallihallis ning ühtlasi oli see Eesti jalgpalliajaloos esimene kord kui karikafinaal katuse all mängiti. FCI Levadia pääses superkarika eest võitlema FC Infoneti õigusjärglasena. Evald Tipneri nime kandvatel Eesti karikavõistlustel jõudis FCI Levadia finaali ning alistas seal samuti igipõlise rivaali FC Flora 1:0.
UEFA Euroopa Liiga avaringis tõi loos taas vastaseks Iirimaa klubi, sedapuhku Dundalk FC. Avakohtumise Kadriorus kaotas FCI Levadia napilt 0:1 ning kordusmängu „rohelisel saarel“ 1:2.
Premium Liiga hooaeg kujunes erakordselt haaravaks ning medaliheitlus käis kuni viimase vooruni. Ehkki FCI Levadia alistas otsustavas mängus FC Flora 2:1, piisas sellest üksnes hõbemedaliks. Oma ajaloo teise kuldmedali vöitis Nõmme Kalju FC, edestades FCI Levadiat kahe ja FC Florat kolme silmaga.

Naiste Meistriliigas lõpetas FC Levadia üheksandat aastat järjest pronksmedali. Ühtlasi jäi see Maarjamäe naiskonna viimaseks hooajaks kõrgemas seltskonnas. Oma esimese kulla võitis sedapuhku FC Flora senise liigavalitseja Pärnu Jalgpalliklubi ees.

Neljas järjestikune hõbemedal ja napp meistritiitlita jäämine motiveeris FCI Levadia juhtkonda uuele hooajale veelgi suuremate ambitsioonidega vastu minema. Ühtlasi vahetus FCI Levadia kodustaadion – Kadriorust koliti paremate tingimuste tõttu A.Le Coq Arenale.

Taas valmistuti Aleksandar Rogići käe all erakordselt põhjalikult, ladudes hooajaks aluspõhja nii Punase tänava jalgpallihallis kui pikas Türgi treeninglaagris.
Paraku kulges hooaeg üle kivide ja kändude. Superkarika finaalis pidi FCI Levadia tunnistama valitseva meistri Nõmme Kalju FC 3:2 paremust. Karikavõistluse poolfinaalis tuli sama vastase vastu leppida lisaajal 2:3 kaotusega.
UEFA Euroopa Liiga I eelringis kaotas FCI Levadia Islandi klubile Stjarnan FC avamängu tulemusega 1:2 ning võitis kordusmängu oma uuel kodustaadionil A.Le Coq Arenal sama tulemusega. Järgnenud lisaajal viis Dmitri Kruglov rohesärgid penaltist 3:1 ette, kuid vastastel õnnestus mängu viimasest pallipuutest viigistada ning tänu võõrsil löödud väravale järgmisesse ringi pääseda. Pettumus oli suur!
Kasinad tulemused viisid paratamatult peatreeneri vahetuseni – 15. septembril lahkus Rogić poolte kokkuleppel ametist ning hooaja lõpuni juhendas meeskonda senine abitreener Vladimir Vassiljev. FCI Levadia lõpetas viiendat aastat järjest hõbemedali, kaotades meistriks tulnud FC Florale lõpuks 12 punktiga ning edestades pronksi pälvinud tiitlikaitsjat Nõmme Kaljut ühe silmaga.
Esimese Eesti klubina debüteeris FCI Levadia U19 meeskond UEFA Youth League sarjas, kohtudes avaringis Islandi klubiga IA Akranes. Avakohtumine võõrsil lõppes 0:4 kaotusega, Sportland Arenal peetud kordusmängus pidi FCI Levadia vastu võtma koguni 1:12 lüüasaamise.

FCI Levadia uueks peatreeneriks sai endine Eesti rekordinternatsionaal Martin Reim. Nagu ikka, läks klubi jalgpalliaastale vastu suurte ootustega. Märtsis vallandanud üleilmse COVID-19 pandeemia tõttu kujunes hooaeg nii klubile kui maailma jalgpallile tervikuna ülimalt keeruliseks.

Premium Liiga hooaja avakohtumises alistas FCI Levadia Sportland Arenal FC Kuressaare minimaalse paremusega 1:0, kuid seejärel pani koroonapandeemia nii igapäevaelu kui jalgpalli ligi kaheks kuuks seisma. Ligi kahe kuu vältel olid meeskondlikud treeningud riigis kehtestatud eriolukorra tingimustes keelatud, jalgpallimurule naasti mai alguses. Hooaeg jätkus alles 19. mail kui FCI Levadia alistas inimtühjal Kadrioru staadionil Tallinna JK Legioni 2:0.
Neljas esimeses kohtumises püsis FCI Levadia alistamatuna, seejärel hakkas mängumootor tõrkuma ja tulid katused Nõmme Kaljule (0:2) ja FC Florale (0:4) ning mitu viiki. Juuli alguses teatas peatreener Martin Reim oma tagasiastumisest. Meeskonna juhendamise võttis taas üle Vladimir Vassiljev, augustis tuli tema kõrvale teiseks peatreeneriks varem klubis abitreenerina töötanud serblane Marko Savić. Kahe mehe tandem vedas meeskonna pronksmedalile – meistriks tulnud FC Flora lõpetas hooaja 80, Paide Linnameeskond 64, FCI Levadia 57 ja Nõmme Kalju 49 punktiga. Pandeemia tõttu lühendati hooaega – tabeli esinelikust pidasid Paide Linnameeskond ja Nõmme Kalju 30 ning FC Flora ja FCI Levadia senise 36 liigamängu asemel vastavalt 30 ja 29 kohtumist. Viimase vooru kohtumine FC Flora – FCI Levadia jäi mõlemas meeskonnas lahvatanud viiruselaine tõttu sootuks pidamata kuna üldist paremusjärjestust poleks tulemus enam mõjutanud.
Eesti karikavõistlustel 2019/2020 lõppes FCI Levadia teekond kaheksandikfinaalis kui kodumurul jäädi alla Nõmme Kaljule 1:2.

UEFA Euroopa Liiga eelringis viidi koroonakriisi ja plaanitust hilisemaks nihkunud hooaja tõttu läbi oluline muudatus – senise kahe kohtumise asemel peeti vaid üks ja seda esimesena loosikastist välja tõmmatud meeskonna koduplatsil. Nii pidi FCI Levadia ette võtma teekonna Fääri saartele, kus tuli lisaajal ootamatult tunnistada B36 Tórshavni 4:3 paremust. Seejuures andis ilma mitme põhimängijata Atlandi ookeani väike saartele reisinud FCI Levadia käest 3:1 eduseisu.

2021. aasta on klubi ajaloos üks kirkamaid kuna tähistab kuldset duublit – FCI Levadia meeskond tuli kümnendat korda Eesti meistriks ja samuti kümnendat korda karikavõitjaks! Ka eurosarjas õnnestus pärast mitmeaastast ebaõnne üks ring läbida.
Premium Liiga hooaeg kujunes ülipõnevaks ning tiitliomanik selgus alles viimases voorus kui FC Flora ja FCI Levadia lumisel Sportland Arenal teineteiselt mõõtu võtsid. Koroonapisik tõi ka sellel aastal ette mängude edasilükkamist, kuid jalgpallivankrit seisma ei pannud. Sarnaselt eelmisele aastale mängiti Premium Liiga hooaeg lõpuni lühendatud kujul – kolmanda ringi lõppedes jätkasid kuus tugevamat ja neli nõrgemat omaette üheringilistel turniiridel. Seega pidasid tabeli ülaosa klubid 32 kohtumist.

Meistritiitli nimel heitlesid taas põlised rivaalid FCI Levadia ja FC Flora. Ehkki FCI Levadia ei suutnud Premium Liigas FC Florat kordagi võita – esmalt mängiti võõrsil 0:0 viiki, seejärel kaotati kodus 2:4, vaid neli päeva enne hooaja lõppu saadi võõrsil 1:5 kaotus ning hooaja lõpulahing lõppes 2:2 viigiga – tuli Marko Savići ja Vladimir Vassiljevi poolt juhendatav meeskond ühepunktilise edumaaga FC Flora ees meistriks! Otsustava mängu kangelaseks tõusis mõlemad väravad löönud ründaja Robert Kirss, kes tegi ainsana skoori ka Eesti karikavõistluste finaalis just FC Flora vastu. FCI Levadia võitis karika 1:0 paremusega ning sedagi olukorras, kus nädalapäevad varem saadi liigamängus rohevalgetelt 2:4 kaotus.

Vaatamata tiitlita jäämisele ja karikafinaali kaotusele võis ka FC Flora hooajaga igati rahule jääda kuna esimese Eesti klubina jõuti UEFA Euroopa Konverentsiliiga alagrupiturniirile. FCI Levadia teekond uues eurosarjas kujunes neljamänguliseks: esmalt alistati Gibraltari klubi St. Joseph´s FC kahe mängu kokkuvõttes 4:2 (3:1 kodus, 1:1 võõrsil), kuid seejärel jäädi napilt 3:4 alla varasemast tuttavale Iirmaa klubile Dundalk FC (2:2 kodus, 1:2 Dublinis).

Kuldse hooaja järel olid FCI Levadia eesmärgid ootuspäraselt kõrged. Siiski kujunes 2022. aasta klubi jaoks otsekui sõiduks ameerika mägedel.
Superkarikafinaalis vormistas FCI Levadia kolmikvõidu, alistades FC Flora väravateta lõppenud normaalaja järel penaltitega 4:2. Paraku ei püsinud kolm trofeed korraga klubi auhinnakapis kuigi kaua kuna karikavõistluste veerandfinaalis võttis FC Flora 2:0 revanši.

Premium Liiga hooaeg algas igati korralikult. Paraku tabas meeskonda külm dušš UEFA Meistrite Liiga eelringis, kus nelja meeskonna osalusel peetud kvalifikatsioonisarja poolfinaalis kaotati Islandil sealsele klubile Reykjaviki Vikingur koguni 1:6. Seejärel langetasid Savić ja Vassiljev otsuse ametist lahkuda, 1. juulil JK Tallinna Kaleviga peetud kodumängu lõppedes teavitasid mehed sellest ka meeskonda.

FCI Levadia esindusmeeskonna ohjad võttis üle senine duubelmeeskonna juhendaja Ivan Stojković, kes oli ametis kuni 12. septembrini, püüdes meeskonda kullakursil hoida. Tema asemel asus klubi etteotsa ukrainlane Maksõm Kalõnõtšenko, kelle karjäär FCI Levadia peatreeneriga piirdus koduväljakul saadud 2:3 šokk-kaotusega FC Kuressaarelt. Ukrainlase lahkumise järel juhendas meeskonda kuni hooaja lõpuni senine abitreener ja klubi ründelegend Nikita Andreev. Suured muudatused läbi teinud FCI Levadia kullaheitlusesse enam ei sekkunud, kuid samas hoidis teised medalinõudlejad ohutult selja taga. FC Flora kogus lõpuks 97, FCI Levadia 79 ning Paide Linnameeskond ja Nõmme Kalju võrdselt 65 punkti.
Hooaja lõppedes võttis FCI Levadia peatreeneri kohustused üle varasem Valencia CF-i ja Hispaania koondise kaitsja Curro Torres.